Olukorrast riigis. Regionaalhalduse probleemid

Minister Jaan Õunapuu

Eile õhtul istusid koos koalitsioonipartnerite liidrid, et arutada Rahvaliidu ettepanekuid koalitsioonilepingu muutmiseks selliselt, et valitsuse tegevus ei tooks kasu ainult sotsiaalselt ja majanduslikult kindlustatud inimestele.

Kui te arvate, et mul on koalitsiooni eilse töö jätkamist kinnitava nõupidamise valguses anda teile uut infot regionaalhalduse ja maavanemate edasise saatuse suhtes, siis te eksite.

Kui regionaalhalduse küsimused oleksid lihtsalt kokku lepitavad, oleks reformi läbiviimise toetamine ja kava kirja pandud juba kevadel allkirjastatud koalitsioonilepingusse.

Ka pikaajalise demokraatia kogemusega Euroopa riikides tõstatatakse ikka ja jälle küsimus parema avaliku teenuse osutamisest, halduse korrastamisest ning funktsioonide, raha ja vastutuse õiglasest jaotamisest.

Regionaalhaldus ja regionaalpoliitika laiemalt on teemad, mida Tallinnast vaadates on tihti väga raske mõista. Selle valdkonna keerukus tuleneb iseärasusest, et tehtud otsuste vilju ei saa poliitikud enamasti samas valitsemistsüklis maitsta. Tegemata otsused aga annavad ennast maapiirkondades elavatele inimestele tunda nii nagu oleks riik neid maha jätnud.

Ühiskonnas regionaalküsimuste tähtsustamiseks ei näe ma muid võimalusi kui nii valitsuses kui ka avalikkuses jätkata selgitustööd Eesti regionaalpoliitika väljakujundamise vajalikkusest.

Regionaalpoliitikat ei tee ainult regionaalminister. Mul tuleb jätkuvalt selgitada, et kõik poliitilised otsused - olgu need hariduse või majanduse valdkonnas - mõjutavad Eesti regionaalset arengut. Selgitama, et kõik ministeeriumid peaksid oma poliitikate väljakujundamisel arvestama regionaalpoliitikat ja kooskõlastama kõik regionaalset mõju omavad otsused regionaalpoliitika eest vastutama pandud regionaalministri ja siseministeeriumiga.

Mul tuleb endale tunnistada, et regionaalpoliitikat on väga raske kujundada, kui väga suur osa inimesi, kelle hulgas on ka valitsuse liikmeid, ei saa veel aru, miks on vaja, et piirkonna inimeste jaoks olulisi otsuseid saaks teha kohapeal või miks oleks vaja kohalikele omavalitsustele ja maavalitsustele anda nende funktsioonide täitmiseks piisavalt raha.

Seetõttu tuleb mul alustatud selgitustööd jätkata. Mul jääb üle loota, et kui enamik poliitikuid on hakanud mõistma tõsiasja, et kogu Eesti elu pealinna koondamine teeb meist varsti tühjaksjäänud küladega linnriigi, ollakse valmis ka vajalikke regionaalpoliitilisi otsuseid langetama.

Eile valitsuserakondade koostöö jätkamise kokkuleppe üks osa puudutas regionaaltemaatikat. Eilsed kokkulepped ei ole midagi uut, vaid koalitsiooni septembris fikseeritud seisukohtade ühisosa kinnitamine.

Selle kohaselt jääb Eestis kehtima ühetasandiline omavalitsussüsteem, kuid Omavalitsusliitude seadust täiendatakse nii, et omavalitsusliitudele on võimalik anda juurde omavalitsuslikke funktsioone ja nende täitmiseks vajalikku raha.

Eilse kokkuleppe järgi kohustus koalitsioon välja töötama omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist soodustava eelnõu. Eelnõu peaks fikseerima senisest täpsemalt vabatahtliku ühinemise protseduurireeglid ja rahastamispõhimõtted. Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakond on tööd eelnõu ettevalmistamiseks juba alustanud.

Erakonnad leppisid kokku, et Eesti riiklik haldusjaotus ei muutu ja alles jääb 15 maakonda.

Need kokkulepped on küll võrdlemisi kaugel Toila regionaalhalduse konverentsil kokku lepitud regionaalhalduse ümberkujundamise kavast, ent on siiski heaks lähtekohaks koalitsiooni seisukohtade kujundamisele Eesti regionaalhaldusest. Viimaste aegade erimeelsused valitsuses ja erimeelsustele siiski järgnenud kokkulepe näitas, et piisava selgitustööga on võimalik poliitilisi otsuseid kujundada.

Üks olulisemaid koalitsiooni viimaste nädalate erimeelsuste põhjusi on Rahvaliidu maailmavaateline seisukoht, et Eesti riigi ülesanne on tagada Eestimaa tasakaalustatud arendamine ning elamisväärne elu ka väljaspool suuremaid linnu.

Rahvaliit ei saanud rahul olla eelarvepoliitikaga, mis ei arvesta omavalitsuste hädavajadusi ning maakondade vajadusi arengu säilitamiseks.

Regionaalministrina ei saanud ma heaks kiita rahalise katteta lubadusi omavalitsustele ja omavalitsusliitudele: et valitsus küll toetab omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist, ent ei arvesta eelarvesse kroonigi toetust liitumiskulude katteks. Või lubatakse omavalitsusliidul enda kanda võtta mitmeid funktsioone, kuid raha nende täitmiseks ei anta.

Seetõttu tegime koalitsioonipartneritele ettepaneku:

300 miljoni krooniga aastas; lubatud, kuid maksmata jäänud 8,4 miljonit krooni; lahendamiseks reserv siseministeeriumi eelarvesse 20 miljonit krooni aastas; krooni aastas; miljonit krooni aastas.

Rahvaliidul tuli kokkuleppe saavutamiseks teha mitmeid mööndusi, kuid tulemust võib omavalitsuste jaoks pidada küllalt rahuldavaks.

Regionaalpoliitilises mõttes oluline on eile saavutatud kokkulepe, et järgmisel aastal makstakse välja 1999. aastal ühinenud omavalitsustele neile lubatud, kuid tegelikkuses maksmata jäetud toetused. Vana võla kustutamine on märk valitsuse usaldatavusest ning oluline signaal omavalitsustele, et Eesti riik suudab olla järjepidev ning oma sõna pidada. See samm peaks andma kindlustunde riigi toetusest ka neile omavalitsustele, kes alles plaanivad ühineda.

Tulumaksureformi edasilükkamisest laekuv raha jagatakse järgmisel aastal erinevate sotsiaalvaldkondade vahel. Omavalitsused saavad raha haridus- ja kultuuritöötajate palga tõstmiseks.

Maapiirkondade seisukohalt on oluline seegi, et järgmisest aastast kahekordistub esimese lapse toetus ja tõuseb 300 kroonini ning lisaraha saavad nii kiirabi, päästeteenistus kui ka teedeehitus.

Erakondade juhid ei hakanud neljapäeval täpset rahajaotust tegema, see on ministrite ülesanne.

Rahvaliit tegi koalitsioonipartneritele ettepaneku tuua tõukefondide rahadest regionaalse arengu meetmete administreerimine siseministeeriumi haldusalasse. Vajadusel võiks selleks luua oma rakendusüksuse nagu näiteks põllumajandusministeeriumil on PRIA ja keskkonnaministeeriumil KIK.

Praeguses olukorras on siseministeeriumil kohustus administreerida Riikliku arengukava 24. ja 25. meedet (24. on kohaliku füüsilise elukeskkonna arendamine ja 25. piirkondade konkurentsivõime tugevdamine), ent otsene töö projektidega hakkaks praeguse süsteemi järgi käima majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olevas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses. Nii ei saa aga siseministeerium vastutada, et välja valitakse ja EASi juhatuse poolt kinnitatakse just need projektid, mis ka regionaalarengu mõttes on Eestile kõige olulisemad.

Koalitsioonipartnerid selles küsimuses eile muudatusi ei kavandanud, kuid regionaalministrina pean jätkuvalt vajalikuks tuua töö kohaliku elu arendamise meetmete toetustega tagasi siseministeeriumi haldusalasse. Kavatsen selle küsimuse otsustamise viia valitsuse kabinetiistungile.

On äärmiselt kahetsusväärne, et valitsus on seni venitanud otsustamisega, milliseid funktsioone hakkab maavanem edaspidi täitma ja kas valitsusel on vaja oma esindajat maakondades.

Olen jätkuvalt seisukohal, et võimalikult ruttu tuleks hakata praegu kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse alusel määrama ametisse maavanemaid nendes maakondades, kus on ametis maavanema kohusetäitjad või maavanemad, kelle ametiaeg lõpeb 2003. aastal.

Arvestades tänast olukorda, kus koalitsioon ei ole ühtset seisukohta välja kujundanud Eesti regionaalhalduse arengu, maakondade ega maavanemate edaspidise rolli suhtes, ei ole eetiline jätta kahte kolmandikku maakondadest määramatusse olukorda nii kauaks, kui koalitsiooni erakonnad nendes küsimustes kokkuleppele jõuavad.

Senine arutelude käik on näidanud, et eriarvamusi kõnealustes küsimustes on palju ja konsensuse leidmine võtab kaua aega.

Seepärast olengi teinud peaministrile ettepaneku maavalitsuste stabiilsuse ja töövõime säilitamiseks hakata määrama ametisse maavanemaid praegu kehtiva seaduse kohaselt.

Minu väljapakutud regionaalhalduse kavas, mis Toila leppega sai enamike omavalitsusliitude toetuse, oleks maavanema tiitel ja roll läinud omavalitsusliidu juhile.

Sellega laheneks poliitilise või apoliitilise maavanema dilemma: erakonnad on huvitatud, et neid väga kõrgeid ametikohti täidaks poliitiliste huvide esindajad, seni maavanemaid ametisse määranud valitsusel on samuti paratamatult alati poliitilised huvid. Omavalitsusliidu valitud maavanem ei ole riigiametnik ning võib olla avalikult poliitiliste vaadete esindaja.

Rahvaliit tegi eelmise nädala alguses koalitsioonipartneritele ettepaneku läbi viia Toila leppena laialdase toetuse saanud regionaalhalduse reform.

Tuletan siinkohal põgusalt meelde, milles väga esinduslik ja väärikas hulk kohalikke poliitikuid, omavalitsusjuhte, omavalitsusliitude esindajaid ja teadlasi Toilas üksmeelele jõudsid.

Toila konverents sõnastas ettekannete ja sõnavõttude põhjal ühisosa - eeldused, millest poliitikutest, ekspertidest, omavalitsus- ja riigiametnikest koosnevad konverentsil moodustatud töörühmad lähtusid.

Ühise lähtekohana tunnustati põhimõtet, et Eestis on otstarbekas jätkata ühetasandilise haldusmudeliga, arendades praeguste omavalitsusliitude süsteemi edasi ühisomavalitsuseks. See tähendab, et kõiki maakonna omavalitsusi hakkaksid maakonna esindusorganis esindama nende enda määratud volikogu saadikud. Toilas aset leidnud konverents leidis, et nimetab maakonna tasemel juhtimist esialgu tinglikult ühisomavalitsuseks.

Ühisomavalitsuse esindusorganisse hakkaksid niinimetatud Toila kokkuleppe kohaselt kuuluma kõik vallad ja linnad, reform peab kaasa tooma lisaraha regionaalsele tasandile, reformiga peab paranema haldussuutlikkus regionaalsel tasandil ja omavalitsustes, ühisomavalitsuse toimimiseks peab riik garanteerima pikaajalise stabiilse rahastamise. Reformi üks eesmärk on tugevdada kohaliku omavalitsuse üksusi: valdu ja linnu.

Toila leppe järgi võtaks ühisomavalitsus enda kanda ülesanded, mis omavalitsused koos rahaga nende täitmiseks ühisomavalitsusele ise delegeeriksid, näiteks ehitusprojektide vastavuse hindamine. Ühisomavalitsus hakkaks tegelema omavalitsuste koostöö arendamisega, korraldaks näiteks ühishankeid, ning hakkaks täitma esindusülesandeid ning maakonna ja omavalitsuste huvide esindamise ning kaitsega seotud ülesanded.

Olen aga veendunud, et kui võimupoliitikud otsustavad funktsioonide täitmiseks maakonda lisaraha mitte anda, siis ei ole mõtet rääkida regionaalhalduse reformist, vaid tänase olukorra kosmeetilistest parandustest. Märgatava muutuse elukvaliteedi parandamiseks saaks tuua ainult koos tulubaasi loomisega maakonna tasandile.

Reformi ette valmistades peetud kümnete kohtumiste käigus on minus kujunenud kindel veendumus, et riik lihtsalt peab pakkuma elanikele võimalikult lähedal kõiki igapäevaeluks vajalikke teenuseid, et tagada elamisväärne elu. Inimesed tahavad kodu lähedal tööd saada, lapsed kooli panna ja korralikku bussiühendust valla- ja maakonnakeskusega. Olen veendunud, et maakondades ei ole võimalik elukvaliteeti tõsta, andmata sinna juurde raha, otsustamisõigust ning vastutust. Maakonna tasemele tulubaasi loomine tähendab sammu töökohtade juurdeloomise suunas, kuna maakondadel on suuremad võimalused piirkonda ettevõtjatele atraktiivsemaks muuta - seda nii infrastruktuuri parandades kui ka sotsiaalseid tingimusi luues.

Sedasama arusaama regionaalpoliitika tähendusest ja mõjust Eestimaa inimestele püüan nii valitsuses kui avalikkuses jätkuvalt selgitada.

Inimsõbraliku Eesti riigi kujundamiseks on vaja ületada ainult mõningad raskused:

elavate inimeste vajadusi ja huve; regionaalpoliitikas; päevapoliitikast.

Eestimaa inimesed vajavad oma parema elujärje saavutamiseks meie kõigi - poliitikute, teadlaste, kitsama eriala asjatundjate ja ametnike ühist, riigimehelikku tegutsemist. Püüdkem siis täita neid ootusi, mida meie ametipost ja ühiskondlik positsioon meile esitab.

Omavalitsusfoorum Pärnu 28. november 2003